Meil on käsil nimelt võistutantsimiseks valmistumine. Ka selleni oli aega tohutult palju ja nüüd kalendrisse vaadates veel ainult kolm nädalat jäänud. Meenub Grease film, kus lauldi, et "Me kokku käime kui ramalama dingdong...", vot just nii võime meiegi laulda. Igasuguseid asju on vahele ja ette ja taha tulnud ning need hetked, kus terve rühmaga saaks harjutada, need on nii väärtuslikud ja harvad. Seda enam on hea meel tervitada meie rühmas Airist, kes ülivapralt ja kiirelt ja asjalikult asendab Helerid tema tantsuteekonnal, et Heleri saaks astuda rahulikult muul teekonnal. Aga ega päris nii lihtne pole. Kui Heleri otsustas teha väikese pausi, siis meie otsustasime esitada talle väljakutse asendada kõiki puuduolevaid tantsijaid. Ja no see naine oskab lennult kõike. Seega, meid on praegu 13 vaprat, kes püüavad läbi minna tulest ja veest. Ja teate mis?! Sära meie silmis on säilinud ning tahet on veelgi rohkem kui varem. See on üks väga äge teekond.
Lisaks räägib seekord oma tantsuteekonnast Ene, kuidas tants teda on läbi elu kaugelt riivanud, aga uksele koputas alles 10 aastat tagasi.
Minu suguvõsas ja pere sõpruskonnas oli kombeks, et juubelid ja muud suuremad kokkusaamised olid ikka täis tantsu ning pillimängu ja nii said mullegi tantsusammud selgeks. Hiljem märkasingi, et valsisamm on mul loomuomaselt jalas palju paremini kui mõnel usinalt tantsutrennis osalenul.
Meil on tore.
Lugege eelnevaid blogipostitusi, ei saa selles ju kahelda!
Uute kirjutamisteni!