Igal enesest lugupidaval rahvatantsurühmal on kaunid rahvarõivad, millega silma paista. Pärnumaa paistab peamiselt silma, vähemalt tegutsevate tantsurühmade osas, pruunikas-punase värvitooniga. Aga kuna meie, naised, oleme heas mõttes uhked, siis ega meile ju igasugune tavapärane asi ei sobi. Seetõttu, tuli valida midagi sellist, mis oleks küll kodulähedane, aga samas silmatorkav ja teistest eristuv.
No kui paljud meist on kodus riidekapi ukse lahti tõmmanud ja riideid täis riiuleid nähes öelnud, et mitte midagi pole selga panna? Arvatavasti enamus meist on tundnud, et kapi sisu on moraalselt vananenud ja vaja oleks midagi uut ja ilusat. Heal juhul siis lähed ise või koos sõbrannaga poodi ja uue ning huvitava riidehilbu soetamine võib alata. Kuid rahvarõivaste valimine, eriti kui valijateks on 13 iseteadlikku ja natukese eestlasele omase jonniga naist, on vaevarikas protsess. Samas ühes asjas olime kõik kindlad-rahvarõivad tulevad väga ilusad ja erilised, mida kõik ülejäänud juba kaugelt imetleda saavad.
Valimisse jäid sinise tooniga seelikud, mida Pärnumaal ja tegelikult ka ülejäänud Eestimaad vaadates üsna vähe kohtab. Ehk siis Häädemeeste või Mihkli kihelkond. Valiku tegemiseks veetsid mitmed tüdrukud aega Pärnu Muuseumis vanu rahvarõivaid ja kanganäidiseid valides, Marvi Volmeri juures ajaloolisi fakte ning pärandit kuulamas. Ning suure mõttetöö tulemusena ja tantsurühmas osalevate meeste vähesusele tuginedes, jäi kaalukauss pidama Mihkli juures.
No kui paljud meist on kodus riidekapi ukse lahti tõmmanud ja riideid täis riiuleid nähes öelnud, et mitte midagi pole selga panna? Arvatavasti enamus meist on tundnud, et kapi sisu on moraalselt vananenud ja vaja oleks midagi uut ja ilusat. Heal juhul siis lähed ise või koos sõbrannaga poodi ja uue ning huvitava riidehilbu soetamine võib alata. Kuid rahvarõivaste valimine, eriti kui valijateks on 13 iseteadlikku ja natukese eestlasele omase jonniga naist, on vaevarikas protsess. Samas ühes asjas olime kõik kindlad-rahvarõivad tulevad väga ilusad ja erilised, mida kõik ülejäänud juba kaugelt imetleda saavad.
Valimisse jäid sinise tooniga seelikud, mida Pärnumaal ja tegelikult ka ülejäänud Eestimaad vaadates üsna vähe kohtab. Ehk siis Häädemeeste või Mihkli kihelkond. Valiku tegemiseks veetsid mitmed tüdrukud aega Pärnu Muuseumis vanu rahvarõivaid ja kanganäidiseid valides, Marvi Volmeri juures ajaloolisi fakte ning pärandit kuulamas. Ning suure mõttetöö tulemusena ja tantsurühmas osalevate meeste vähesusele tuginedes, jäi kaalukauss pidama Mihkli juures.
Edasine tegutsemine oli tagantjärgi vaadates ikka tohutu õppimise, arutamise, ümberotsustamise kadalipp. Ei olnud meist ju keegi varem kokku puutunud rahvarõivaste tegemisega. Peale juhendaja Tiiu muidugi, kelle nõuanneteta ja juhisteta oleksime esimese saja meetri jooksul kelguga rappa põrutanud. Ühesõnaga, sihid sirgeks ja edasi - vasak, parem, vasak, parem ...
Tegime taotluse KULKAle, kelle käest palusime toetust seeliku ja särgi riide ostmiseks. Projekti eelarve oli 1424 eurot. Kuna iga punane kross on arvel ja laristamine on meie raamatupidaja Laura poolt rangelt keelatud, siis tuli ka ise oma põhikooliaegsed oskused mängu tuua - kõik see mees, või noh naine - hakkasid tikkima. Kui nüüd veel päris algusest kõik ilusasti ära rääkida, siis tikkimisele eelnes ühine tikkimise täiendõpe Swedbanki ruumides (nii vahva koolitussaal). Juhendajaks ei keegi muu kui legendaarne käsitöömeister Tiiu Pärnits. Tikkida tuli 14 paari õlakuid ja kätiseid särkidele. Mustrid said maha aetud rahvarõivaste algupäraste jooniste pealt. Lõpuks ei tundunudki tagide ja püvisilmpistete tegemine nii suure katsumusena. Õhinapõhisust tuleb alati ära kasutada. ja tegelikult oli päris vahva järjekordset tantsutrenni alustada ühise jutuvestmisega, kui palju sinult tikitud on ja kas sul on ikka samasugune ... võtab lausa silmad naerust märjaks. Millised mõnusad emotsioonid.
No ega siis rahvarõivad ainult õlakutest ja kätistest koosne. Alustada tuli seeliku kanga kudumisega. Selles osas ulatas meile abikäe Pilvi Kase. Särtsakatele naistele on vajalik särtsakates toonides seelikut. Ja selle me ka saime. Kanga särkide valmistamiseks müüs meile Tiiu ja särgid õmbles Pilvi. Aprill 2013 olid meil uhiuued seelikud ja särgid. Sama aasta märtsis toodi meile otse Venemaa avarustest imekaunid sinised rooside ja siidinarmastega rätikud. Vahet pole, et seda ise ütleme, aga me nägime juba tõeliselt kaunid välja. Natuke veel täiendusi, kirss tordile, ja parimaid tüdrukuid Pärnumaalt annab otsida.
Mihkli kihelkonna naisel on imekaunis kiriku- ehk kikktanu. Selle tikkimisel ulatasid oma abikäed Tiiu Pärnits ja Marvi Volmer. Vööd kudus meile Leeda Ots, põlled õmbles Reet. Rahaliselt toetas põllede ja vööde valmimist KULKA, eelarvega 347 eurot. Aga ega ka siinkohal tuli kasutada ära meie nobenäppude oskuseid, sest kui tikkimine sai meelde tuletatud ja edukalt lõpule viidud, siis ega tantsija saa ka kehv heegeldaja olla. Ja nii valmisidki meie omatehtud põllepitsid.
Ja mida me enne rääkisime moraalsest vananemisest riidekapis- ühek korralikul mihkli naisel on ikka mitu põlle ja rätikut kapis, mida aeg-ajalt tujusid arvestades vahetada saab. Nii on ka meil kapis veel ilus kirju põll ja valgel põhjal punaste roosidega rätik. Ja et küll küllale liiga ei teeks, siis ka väga uhke rukkilillesinine vest. Ka vamps on millalgi valmimas, aga sellest juba siis, kui tema aeg saabub.
Ilu on vaataja silmades ja tantsija jalgades!!!
Tegime taotluse KULKAle, kelle käest palusime toetust seeliku ja särgi riide ostmiseks. Projekti eelarve oli 1424 eurot. Kuna iga punane kross on arvel ja laristamine on meie raamatupidaja Laura poolt rangelt keelatud, siis tuli ka ise oma põhikooliaegsed oskused mängu tuua - kõik see mees, või noh naine - hakkasid tikkima. Kui nüüd veel päris algusest kõik ilusasti ära rääkida, siis tikkimisele eelnes ühine tikkimise täiendõpe Swedbanki ruumides (nii vahva koolitussaal). Juhendajaks ei keegi muu kui legendaarne käsitöömeister Tiiu Pärnits. Tikkida tuli 14 paari õlakuid ja kätiseid särkidele. Mustrid said maha aetud rahvarõivaste algupäraste jooniste pealt. Lõpuks ei tundunudki tagide ja püvisilmpistete tegemine nii suure katsumusena. Õhinapõhisust tuleb alati ära kasutada. ja tegelikult oli päris vahva järjekordset tantsutrenni alustada ühise jutuvestmisega, kui palju sinult tikitud on ja kas sul on ikka samasugune ... võtab lausa silmad naerust märjaks. Millised mõnusad emotsioonid.
No ega siis rahvarõivad ainult õlakutest ja kätistest koosne. Alustada tuli seeliku kanga kudumisega. Selles osas ulatas meile abikäe Pilvi Kase. Särtsakatele naistele on vajalik särtsakates toonides seelikut. Ja selle me ka saime. Kanga särkide valmistamiseks müüs meile Tiiu ja särgid õmbles Pilvi. Aprill 2013 olid meil uhiuued seelikud ja särgid. Sama aasta märtsis toodi meile otse Venemaa avarustest imekaunid sinised rooside ja siidinarmastega rätikud. Vahet pole, et seda ise ütleme, aga me nägime juba tõeliselt kaunid välja. Natuke veel täiendusi, kirss tordile, ja parimaid tüdrukuid Pärnumaalt annab otsida.
Mihkli kihelkonna naisel on imekaunis kiriku- ehk kikktanu. Selle tikkimisel ulatasid oma abikäed Tiiu Pärnits ja Marvi Volmer. Vööd kudus meile Leeda Ots, põlled õmbles Reet. Rahaliselt toetas põllede ja vööde valmimist KULKA, eelarvega 347 eurot. Aga ega ka siinkohal tuli kasutada ära meie nobenäppude oskuseid, sest kui tikkimine sai meelde tuletatud ja edukalt lõpule viidud, siis ega tantsija saa ka kehv heegeldaja olla. Ja nii valmisidki meie omatehtud põllepitsid.
Ja mida me enne rääkisime moraalsest vananemisest riidekapis- ühek korralikul mihkli naisel on ikka mitu põlle ja rätikut kapis, mida aeg-ajalt tujusid arvestades vahetada saab. Nii on ka meil kapis veel ilus kirju põll ja valgel põhjal punaste roosidega rätik. Ja et küll küllale liiga ei teeks, siis ka väga uhke rukkilillesinine vest. Ka vamps on millalgi valmimas, aga sellest juba siis, kui tema aeg saabub.
Ilu on vaataja silmades ja tantsija jalgades!!!