Onu Tik-Tak ütles ühes lastelavastuses, et "Aja tee on konarlik, ei seda kata asfalt. Aja tee on, oi kui pikk ja muudkui aina kasvab!". Ühest küljest hakkab üks tore tantsuhooaeg oma otsi koomale tõmbama, kuid teisest küljest, on kõik suur alles ees. Vähem kui kuu on jäänud Pärnumaa tantsupeoni ja esitamisele tulevad tantsud saavad viimast kuldset lihvi. Kevad on oma linnulaulu ja rohetavate murututtidega meie rühma kooskäimisi hõrendanud. Ikka püütakse veel enne puhkusteperioodi võtta tööpõllul viimast, koolid tahavad lõpetamist, kevadpeod oma uhkuses kutsuvad osalema ja pealt vaatama. Üha raskem on sundida ennast tantsusaali proovidesse. Nii ka meie puhul, kus nüüd on juba pea traditsioonide kohaselt tulnud oma tantsud kümnele veidi ümber kohandada, sest lihtsalt ühist aega napib. Sellele vaatamata, ei ole meie tantsukirg vähenenud ja iga väike seiklus või takistus toob igapäevarutiini vaheldust.
Viimasel ajal on meie juhendajast saanud meie rühma tantsija, kellele üldjuhul armu ei anta. Heal juhul suudame nädalakese ette teatada, et vot nüüd tuleb seda tantsu ja selles positsioonis tantsida. Tiiu ei ole meile veel "ei" öelnud ja loodetavasti ei ütle ka, sest meil on teda väga vaja. Kellele teisele me veel julgeks pimesi pakkuda tantsija kohta nii lühikese etteteatamisega :) . Siinkohal saame Tiiut jälle kiita ning tänada, et ta väga tublilt täitis meie tantsija kohta, saades täpsemad juhised vahetult enne lavale minekut. Olles juhendaja näed sa ilusat üldpilti, kus iga täpike täidab oma rolli. Kuid näha üldpilti ja olla ise samal ajal täpike-tihti ju erinev täpike- ei ole sugugi lihtne. Lisaks sai Tiiu veel üles astuda rühma ja tantsude tutvustajana ja seda neljas erinevas keeles. Kui te nüüd mõtlete, et millest me räägime, siis olgu siinkohal öeldud, et ellu sai viidud meie esimene koostööprojekt!
16. aprillil käisime koos Pärnumaa Lõõtspillihaigete Seltsiga Tervise Vabaajakeskuse laval pealtvaatajatele rõõmu valmistamas. Elava muusika saatel tantsida on ikka midagi muud, kui salvestatud pillimängu kasutada. Meie koostöös valminud tunnise kava jooksul sai kuulda vägevat lõõtspillimuusikat ja lauluviisi, kui kogeda eesti rahvatantsukunsti. Ühisesitamisele tulid kolm tantsu-lugu: Aleksandra valss, Kihnumoa ja oma kava lõpetasime toreda reilenderiga. Me ei olnudki reilenderit enam ammu tantsinud ning natuke vajasid sammud lihvimist, kuid see ei seganud meie rõõmsat meelt ja kerget jalga.
Koostöö võib mägesid liigutada ning südameid puudutada. Käisime külas Ülejala tantsijatel. Ühise laua taga vahetut juttu vesta on mõnus ning aeg lendas linnutiivul. Kõigil oli palju mõtteid, mida edasi anda ja üheskoos ette võtta. Oleme ju ühe ema lapsed, küll eriilmelised kuid siiski õed. Loodame, et saame varsti uuesti kokku, sest meil seisab ees mitu ühist esinemist.
Meile on nii palju antud ja me oskame seda hinnata. Suured tänud Pärnumaa Lõõtspillihaigete Seltsile, Enele ja Peetrile, Katrile ja Ülejalale vahva võimaluse eest. Loodame, et meie teed ristuvad veel!
Vahvat volbriööd ja kohtumiseni juba mais!
Viimasel ajal on meie juhendajast saanud meie rühma tantsija, kellele üldjuhul armu ei anta. Heal juhul suudame nädalakese ette teatada, et vot nüüd tuleb seda tantsu ja selles positsioonis tantsida. Tiiu ei ole meile veel "ei" öelnud ja loodetavasti ei ütle ka, sest meil on teda väga vaja. Kellele teisele me veel julgeks pimesi pakkuda tantsija kohta nii lühikese etteteatamisega :) . Siinkohal saame Tiiut jälle kiita ning tänada, et ta väga tublilt täitis meie tantsija kohta, saades täpsemad juhised vahetult enne lavale minekut. Olles juhendaja näed sa ilusat üldpilti, kus iga täpike täidab oma rolli. Kuid näha üldpilti ja olla ise samal ajal täpike-tihti ju erinev täpike- ei ole sugugi lihtne. Lisaks sai Tiiu veel üles astuda rühma ja tantsude tutvustajana ja seda neljas erinevas keeles. Kui te nüüd mõtlete, et millest me räägime, siis olgu siinkohal öeldud, et ellu sai viidud meie esimene koostööprojekt!
16. aprillil käisime koos Pärnumaa Lõõtspillihaigete Seltsiga Tervise Vabaajakeskuse laval pealtvaatajatele rõõmu valmistamas. Elava muusika saatel tantsida on ikka midagi muud, kui salvestatud pillimängu kasutada. Meie koostöös valminud tunnise kava jooksul sai kuulda vägevat lõõtspillimuusikat ja lauluviisi, kui kogeda eesti rahvatantsukunsti. Ühisesitamisele tulid kolm tantsu-lugu: Aleksandra valss, Kihnumoa ja oma kava lõpetasime toreda reilenderiga. Me ei olnudki reilenderit enam ammu tantsinud ning natuke vajasid sammud lihvimist, kuid see ei seganud meie rõõmsat meelt ja kerget jalga.
Koostöö võib mägesid liigutada ning südameid puudutada. Käisime külas Ülejala tantsijatel. Ühise laua taga vahetut juttu vesta on mõnus ning aeg lendas linnutiivul. Kõigil oli palju mõtteid, mida edasi anda ja üheskoos ette võtta. Oleme ju ühe ema lapsed, küll eriilmelised kuid siiski õed. Loodame, et saame varsti uuesti kokku, sest meil seisab ees mitu ühist esinemist.
Meile on nii palju antud ja me oskame seda hinnata. Suured tänud Pärnumaa Lõõtspillihaigete Seltsile, Enele ja Peetrile, Katrile ja Ülejalale vahva võimaluse eest. Loodame, et meie teed ristuvad veel!
Vahvat volbriööd ja kohtumiseni juba mais!