Märkamatult oleme jõudnud südasuve keskpunkti. Heinamaadel laulavad ritsikad kõval ja selgel häälel serenaadi. Õhtuvilus on kuldpruunide heinarullide vahel märgata vaikselt hiilivaid udulaamasid. Meri loksub rütmiliselt vastu kallast ning kajakad lendavad lainete kohal. Õhus on magusat pärnaõite lõhna ning suveromantika saadab sind igal sammul. Oska vaid seda märgata ning tunned, kuidas hing puhkab.
Meie ka vahepeal veidi puhkasime, kogusime energiat ja mõtteid. Sai ju Pärnumaa tantsupeol ja Naiste tantsupeol suur osa oma särtsust just publikule antud. Aga suvi on tantsimiseks ja ilusate lugude jutustamiseks. Suvistest tantsimistest räägime veidi hiljem, sest seekordse loo oma tantsuteekonnast räägib meie tulihingeline sportlane Annely, kelle innukust ja visadust ja südikust saab ainult ülivõrretes kirjeldada.
Meie ka vahepeal veidi puhkasime, kogusime energiat ja mõtteid. Sai ju Pärnumaa tantsupeol ja Naiste tantsupeol suur osa oma särtsust just publikule antud. Aga suvi on tantsimiseks ja ilusate lugude jutustamiseks. Suvistest tantsimistest räägime veidi hiljem, sest seekordse loo oma tantsuteekonnast räägib meie tulihingeline sportlane Annely, kelle innukust ja visadust ja südikust saab ainult ülivõrretes kirjeldada.
Mul on au kuuluda naisrahvatantsurühma Pärnete alates selle loomisest, aastast 2012. Käeoleva kirjatüki tarvis liikusin palju-palju aastaid tagasi lapsepõlve aegadesse. Minu esimene kokkupuude tantsimisega meenub mulle algklasside algusest, kui populaarne oli lambada tants ja siiani on mu keharakkudes meeles liigutused sellest tantsust. Ema suunas mind ja mu õde Avelyt rahvatantsuga tegelema Koigi Põhikoolis õppides ning meil õnnestus õega osaleda XIV üldtantsupeol aastal 1990. Mul ei ole sellest tantsupeost küll ühtegi tantsu meeles, kuid mäletan, et treppidest toimusid pealeminekud ning kukkusin endal põlve katki. Meeles on ka see ärevustunne seal peol käimisest ja ka televisiooni ülekandest ning teadmisest, et ema elas meile väga soojalt kaasa. Ühtlasi oli minul turvaline peol osaleda, sest ka minu noorem kuid julgem, vapram õeke oli kaasas.
Elul olid omad keerdkäigud ja kolisime perega Viljandi maakonda Kamara külla ning see rahvatantsuseltskond jäi vaid mälestustesse. 10-klassis õppisin juba Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis ning tekkis võimalus neidude rahvatantsurühmas tantsida. See teekond jäi meil lühikeseks ning koos käidi vaid 1 aasta.
Ikka öeldakse, et kolm on kohtu seadus ning sain jala ukse vahele ka seekord. Tantsida meeldib mulle kogu aeg. Kui see ei ole rahvatants, siis kütab kirgi igasugune tants. Aastaid oli tantsukarjääris paus sees ning ühel saatuslikul päeval kutsus sõbranna Laura mind Pärnetega ühinema. Olin sel hetkel töölt eemal ja väikse lapsega kodune (1,5 aastane). Ma sain teada, et mulle langes võimalus täita viimane koht rühmas ning olin nii tänulik selle kutse ja info eest. Rahvarõivaste tegemisel sain abiks olla särkidega seotud tikkimistöödega ning avastasin endas käsitööandeid, millest ei teadnudki. Aitäh selle kogemuse eest. Alguses oli tantsutundides raske, sest trennides tuli käia koos lastega (lisaks tütrele veel 5 aastane poeg). Soov tantsida oli suurem ja aastaid sai käidud trennis koos lastega, kuni nad suuremaks kasvasid ja ega enam vabatahtlikult keegi tundi kaasa ei tahtnud tulla. Minu tantsupisik ei ole suutnud neid nakatada ja lapsed tantsimisega ei tegele.
Elul olid omad keerdkäigud ja kolisime perega Viljandi maakonda Kamara külla ning see rahvatantsuseltskond jäi vaid mälestustesse. 10-klassis õppisin juba Kilingi-Nõmme Gümnaasiumis ning tekkis võimalus neidude rahvatantsurühmas tantsida. See teekond jäi meil lühikeseks ning koos käidi vaid 1 aasta.
Ikka öeldakse, et kolm on kohtu seadus ning sain jala ukse vahele ka seekord. Tantsida meeldib mulle kogu aeg. Kui see ei ole rahvatants, siis kütab kirgi igasugune tants. Aastaid oli tantsukarjääris paus sees ning ühel saatuslikul päeval kutsus sõbranna Laura mind Pärnetega ühinema. Olin sel hetkel töölt eemal ja väikse lapsega kodune (1,5 aastane). Ma sain teada, et mulle langes võimalus täita viimane koht rühmas ning olin nii tänulik selle kutse ja info eest. Rahvarõivaste tegemisel sain abiks olla särkidega seotud tikkimistöödega ning avastasin endas käsitööandeid, millest ei teadnudki. Aitäh selle kogemuse eest. Alguses oli tantsutundides raske, sest trennides tuli käia koos lastega (lisaks tütrele veel 5 aastane poeg). Soov tantsida oli suurem ja aastaid sai käidud trennis koos lastega, kuni nad suuremaks kasvasid ja ega enam vabatahtlikult keegi tundi kaasa ei tahtnud tulla. Minu tantsupisik ei ole suutnud neid nakatada ja lapsed tantsimisega ei tegele.
Mina nimetan Pärnete naisi Pärnete pereks. Me oleme koos tegutsenud ligikaudu 10 aastat. Meil on imeilusad riided ning superägedad, pilkupüüdvad tanud, mistõttu oleme paljudele inimestele pildistamiseks poseerinud ja lugusid jutustanud, kuidas nendega tantsida saab. Neljapäevased tantsutrennid on nii sügavalt sisse juurdunud, et suvekuudel kui regulaarseid trenne ei toimu, neljapäeviti siiski kipitab sees, et peaks ju olema tantsimas. Nende 10 aasta sisse mahub palju emotsioone, higi, töötunde, trenne, tantsu, naeru, jõulupidusid, hooldekodudes esinemisi, nutmist, ja palju muud. Minu ema, isa ja vanaema on minu suurimad tantsufännid ja minu tantsimine paneb neil pisarad voolama. Oleme lähedaste inimeste tähtpäevadel ka oma tantsudega pealtvaatajatel pisarad voolama pannud. Minul endal on igal tantsupeol pisarad silmas ja ihukarvad püsti. Sellist emotsiooni nagu osalemine tantsupeol ei ole võimalik millegi teisega asendada. Seda tuleb ise kogeda ja see tunne endasse laadida aastateks. Mulle meeldib näha tantsupeol samade huvidega inimesi ühiselt pingutamas tantsuetenduste õnnestumise nimel. Olen tänulik, et Pärnetele on antud võimalus tantsida XIX tantsupeol „Puudutus“ 2014 ja XX tantsupeol „Minu Arm“ 2019. Kuidas teisiti, kui tantsides järgmisele tantsupeole!
Koos me kõike suudame!
Koos me kõike suudame!