Ajal on kombeks kulgeda omasoodu. Aeglaselt, kuid samas järjekindlalt kiirustades. Alles oli sügis ja alles olid jõulud, nüüd juba kevad uksele koputamas täis päikesesära ja linnulaulu. Just see päikesesära ja linnulaul on ka meie südameis ning seda kolmel peamisel põhjusel. Esimene neist on teadmine, et saame osaleda Pärnumaa tantsupeol "Ükskord algab aega...", sest tantsud on kõik selged. Teiseks, et saame osaleda Eesti Naiste Tantsupeol "PereLugu". Ka selle peo tantsud on selged ja lisalood salvestatud ning ka kohe-kohe üles laaditud. Siinkohal on paslik öelda suur-suur aitäh meie juhendajatele Kristelile ja Eddale ja üliagarale Helerile, kes omandas repertuaari kolme kuuga. Te olete lihtsalt fantastilised.
No ja see kolmas põhjus on meie armas Helle, kellel on päikseline naeratus, soe silmavaade ja alati rõõmus meel. Kuidas Helle tantsujalad meie rühma jõudsid, räägib ta ise.
No ja see kolmas põhjus on meie armas Helle, kellel on päikseline naeratus, soe silmavaade ja alati rõõmus meel. Kuidas Helle tantsujalad meie rühma jõudsid, räägib ta ise.
Olen sündinud Valgamaal ja kasvanud Võrumaal. Lapsepõlves vanemad töö tõttu tihti kolisid maakonna piires ja põhikoolis sain käia lausa viies erinevas koolis. See õpetas mind kohanema ja lisaks seda, et huumor on alati hea abimees. Samas soovisin oma ellu stabiilsust ja kestma jäävaid sõprussuhteid. Võin öelda, et need soovid on täitunud ühel või teisel moel. Olen ülimalt kodune ja eluteel leitud armsad sõbrad on püsivad. Armastan head seltskonda, küpsetamist, käsitööd, raamatuid, perega reisimist ja tennist mängida.
Minu esimene kokkupuude rahvatantsuga oli 6.klassis Rõuge koolis. Mäletan hirmus keerulisena tundunud tantsusamme ning ranget õpetajat. Tantsimine tundus tol ajal pigem kohustusena, aga motivatsiooniks oli võimalus pääseda tantsupeole. Paraku tuli taas vahele elukoha vahetus ja peole ma ei jõudnudki. Oh seda tohutut pettumust, olukorraga leppimist ja hinge jäänud igatsust…
Võrumaa kuplite vahelt sattusin esimest korda Pärnusse 8.klassi lõpuekskursiooniga. Pärnu rannas päikesest sillerdavasse merre jalutades mõtlesin, et vaat see on see koht, kuhu tahaksin millalgi tulevikus elama asuda. Ja täide see soov mul läkski: pärast Tallinna Kaubandustehnikumi lõpetamist abiellusin Pärnust pärit mehega ja nii ma siia jõudsingi.
Lisaks leidsin Pärnust omale ka ühe oma parimatest sõpradest ja toetava kaaslase eluteel, kes on olnud minu kõrval, võin julgesti öelda, kõigil minu täiskasvanu eas olnud saatuse keerdkäikudel. Nii headel kui halbadel aegadel. See on minu kallis Diana. Tema oli ka see, kes mind kutsus Pärnetesse tantsima 2013. aastal ja aitas seega täituda minu kunagisel unistusel jõuda tantsupeole.
Lisaks leidsin Pärnust omale ka ühe oma parimatest sõpradest ja toetava kaaslase eluteel, kes on olnud minu kõrval, võin julgesti öelda, kõigil minu täiskasvanu eas olnud saatuse keerdkäikudel. Nii headel kui halbadel aegadel. See on minu kallis Diana. Tema oli ka see, kes mind kutsus Pärnetesse tantsima 2013. aastal ja aitas seega täituda minu kunagisel unistusel jõuda tantsupeole.
Ja vaat see esimene 2014.a tantsupidu „Aja puudutus. Puudutuse aeg“ oli üks unistus ja soovi täitumine, mida tasus oodata.
Lisaväärtuseks veel see, et oma esimesel peol sain osaleda koos noorima tütre Vanessaga, kelle jaoks see oli esimene laulupidu. Tema mälestused peost on minu omadest küll üsna erinevad. Põhiline, mida tema mäletab, on tohutult palav ilm ja pikk väsitav rongkäik ning laulukaare alune sebimine.
Mina mäletan seda võimsat ühes hingamist, mis Kalevi staadioni kohale laotus ja tohutult ülevat emotsiooni, mis mind valdas tantsupeo finaalloo järel: see võttis hingest kinni ja tõi pisara silma.
Praegu on rahvatants ja sellega seonduv minu elu üheks armastatumaiks osaks. Tantsutrennis saan unustada kõik oma kohustused ja mured ning keskenduda ainult tantsule ja kaaslastele. Ma väga armastan oma Pärnete naisi ja võimalust olla selle rühma liikmeks. Kõik need ühised tegemised: teatris käigud, saunaõhtud, väljasõidud, peod ja esinemised annavad ellu nii palju rõõmu. See ühise ürituse nimel tegutsemine ja ühes suunas liikumine koos heade kaaslastega on just see, mida olen alati soovinud.
Lisaväärtuseks veel see, et oma esimesel peol sain osaleda koos noorima tütre Vanessaga, kelle jaoks see oli esimene laulupidu. Tema mälestused peost on minu omadest küll üsna erinevad. Põhiline, mida tema mäletab, on tohutult palav ilm ja pikk väsitav rongkäik ning laulukaare alune sebimine.
Mina mäletan seda võimsat ühes hingamist, mis Kalevi staadioni kohale laotus ja tohutult ülevat emotsiooni, mis mind valdas tantsupeo finaalloo järel: see võttis hingest kinni ja tõi pisara silma.
Praegu on rahvatants ja sellega seonduv minu elu üheks armastatumaiks osaks. Tantsutrennis saan unustada kõik oma kohustused ja mured ning keskenduda ainult tantsule ja kaaslastele. Ma väga armastan oma Pärnete naisi ja võimalust olla selle rühma liikmeks. Kõik need ühised tegemised: teatris käigud, saunaõhtud, väljasõidud, peod ja esinemised annavad ellu nii palju rõõmu. See ühise ürituse nimel tegutsemine ja ühes suunas liikumine koos heade kaaslastega on just see, mida olen alati soovinud.