Suvi on märkamatult mööda läinud ja septembergi juba lõppemas. Pärnete uus hooaeg on juba lausa kolm nädalat täistuuridel lennanud ning jalad kibelevad tantsusaali. Isegi puhkusel olnud lihasgrupid on aktiveerunud ning annavad endast pärast trenni häälekalt märku. Päris mitmed küsivad, et miks te seda teete, kui pärast on väsimus ja valulikud lihased. Aga miks me seda siis teeme? Eks ikka seepärast, et see paneb meie hinge helisema ja täidab südame rõõmuga. Tants on niivõrd meeleline tegevus, et igaühel meist on sellega oma suhe ja suhtesse ikka panustatakse kogu hingest.
Järgneva loo räägib Diana, kuidas tantsimine tema hinge rikastab.
Järgneva loo räägib Diana, kuidas tantsimine tema hinge rikastab.
Minu teekond koos rahvatantsuga on kestnud täpselt nii kaua, kui vana on Pärnete. Seega õige pea juba 10 aastat. Olin küll korra käinud Tantsupeo rongkäigus, aga see oli aastal 1999, kui mu poeg laulis Laulupeol.
Tantsuga üldse oli esimene kokkupuude siis, kui ema viis mind peotantsuringi (nii seda toona nimetati) Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi klubisse. Olin siis 5-aastane. Peotantsuga tegelesin mõned aastat. Ühel kohalikul võistlusel sain isegi koos partner Ilmariga 2. koha. Kui läksin esimesse klassi, hakkasin käima balletiringis. Spagaati laskumist ma selgeks ei saanudki. "Sellel lapsel on nii kinnised puusad," ütles balletiõpetaja klaverisaatjale. Kaks aastat ja minu baleriinikarjäär lõppes.
Alates neljandast klassist sai minu suureks armastuseks võrkpall. Selleks ajaks olime perega kolinud Pärnusse. Viiel päeval nädalas trennid, aeg-ajalt nädalavahetustel võistlused, suviti spordilaagrid. Armastasin ja nautisin seda kõike väga-väga. Juba aastaid ma ise enam palliplatsil ei käi, aga siiani meeldib seda ilusat spordiala televiisorist jälgida või lausa palliplatsi ääres vaatamas käia. Siiski kord aastas saab järele proovitud, kas saan endiselt servi üle. Jaanipäeval saame hulga sugulastega kokku ja siis peame maha paar tulist matši.
Tantsuga üldse oli esimene kokkupuude siis, kui ema viis mind peotantsuringi (nii seda toona nimetati) Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi klubisse. Olin siis 5-aastane. Peotantsuga tegelesin mõned aastat. Ühel kohalikul võistlusel sain isegi koos partner Ilmariga 2. koha. Kui läksin esimesse klassi, hakkasin käima balletiringis. Spagaati laskumist ma selgeks ei saanudki. "Sellel lapsel on nii kinnised puusad," ütles balletiõpetaja klaverisaatjale. Kaks aastat ja minu baleriinikarjäär lõppes.
Alates neljandast klassist sai minu suureks armastuseks võrkpall. Selleks ajaks olime perega kolinud Pärnusse. Viiel päeval nädalas trennid, aeg-ajalt nädalavahetustel võistlused, suviti spordilaagrid. Armastasin ja nautisin seda kõike väga-väga. Juba aastaid ma ise enam palliplatsil ei käi, aga siiani meeldib seda ilusat spordiala televiisorist jälgida või lausa palliplatsi ääres vaatamas käia. Siiski kord aastas saab järele proovitud, kas saan endiselt servi üle. Jaanipäeval saame hulga sugulastega kokku ja siis peame maha paar tulist matši.