Aasta lõpus tehakse ikka tagasivaateid möödunule ning mõeldakse rohkem heategevusele, kaasteelistele ja perekonna tähtsusele. Mitmel pool sotsiaalmeedias võib kohata üleskutseid, kus vajatakse abi mõne loomakese päästmiseks või paljulapseliste perede toetamiseks. On hea tõdeda, et headus ei ole veel ilmast kadunud ning inimesed märkavad enda ümber ka teisi ja on valmis nendele toeks olema.
Pärnu naisrahvatantsurühm Pärnete on nüüdseks juba traditsiooniks saanud ettevõtmisena külastanud Pärnu maakonna erinevaid üldhooldusteenust pakkuvaid hoolekandeasutusi, et tuua jõulurõõmu ja pühadeootust ka nende inimesteni, kes oma päris kodudes enam mingil põhjusel toimetada ei saa. Olenemata sellest, et tantsusammude seadmiseks oleks vaja veidi suuremat põrandapinda, kui seda pakuvad ühiskasutatavad koridorid või pisikesed koosviibimissaalid, ei ole ükski tants pidanud esitamata jääma. Rõõmsad silmad ja rütmi taktis kaasatatsuvad jalad annavad kinnitust, et see, mis vaatajate silmade ees toimub ning kõrvadesse kandub, on hingelähedane ja südantsoojendav. Eriti rõõmsaks teeb meele kutse tulla uuesti külla.
Naisrahvatantsurühm Pärnete sai alguse 2012. aastal Swedbank´i kontoritüdrukute lõunalaua ideest. Suur soov oli pakkuda nii endale kui pealtvaatajatele head äraolemist, osaleda 2014. aastal tantsupeol, õppida midagi uut ja olla aktiivne. Mõeldud-tehtud! Juhendajaks hakkas nii Pärnumaal kui ka mujal tantsuringkondades tuntud tantsujuht Tiiu Pärnits, kelle käe all esimesed arglikud tantsusammud selgeks õpiti. Polnud meist kellelgi erilist tantsukogemust, kui siis võibolla algkoolis rütmika tundides õpitud polkasammud. Oleme aru saanud, et sõnad „ei oska“ või „ei saa“ ei kuulu meie repertuaari. Niisugust suhtumist peaks kasutama ka igapäevaelus, sest meie ise oleme oma mootorid ning peame seadma oma sammud tuleviku suunas.
Lõppeva aasta jooksul saime kogeda erinevaid emotsioone ja ettevõtmisi, mis täitsid hinge edasise teotahtega. Algul ei julgenud me unistadagi suurematest lavadest, oleme ju alles kolmeaastased, kuid tänaseks oleme jõudnud tõdemuseni, et kui me ise ei unista, siis ei tee keegi seda meie eest. Kevadel astusime ülesse Endla teatri laval, kus publikuks Pärnu Pensionäride Liidu liikmed. Kui päris aus olla, siis jalg ikka värises ja hinges oli emotsioonivärvide virr-varr. Oli see ju meie esimene suurem lavavallutus ja seda täiesti üksinda laval olles. Ei olnud kõrval teisi tantsijaid, kellele toetuda, vaid ainult lava ja publik, kellele meelehead pakkuda. Jäime ise rahule ja loodetavasti jäi ka publik. Sellele järgnesid suve hakul Pärnumaa tantsupidu ja laulupidu, mis olid järjekordselt täiesti omamoodi õpetlikud ja erinevaid tundeid pakkuvad esinemised. Just selliste esinemiste käigus saab selgeks, kui olulised on sõbrad ja kaasteelised sinu kõrval, kes hindavad sinuga ühes rütmis ja astuvad sama sammu. Ja muidugi sõbrad-tuttavad pealtvaatajate seas, kes ehk niisama ei olegi rahvatantsu või koorilaulu austajad, kuid tulevad sellele vaatamata sind vaatama ning melust osa saama.
Pärnu naisrahvatantsurühm Pärnete on nüüdseks juba traditsiooniks saanud ettevõtmisena külastanud Pärnu maakonna erinevaid üldhooldusteenust pakkuvaid hoolekandeasutusi, et tuua jõulurõõmu ja pühadeootust ka nende inimesteni, kes oma päris kodudes enam mingil põhjusel toimetada ei saa. Olenemata sellest, et tantsusammude seadmiseks oleks vaja veidi suuremat põrandapinda, kui seda pakuvad ühiskasutatavad koridorid või pisikesed koosviibimissaalid, ei ole ükski tants pidanud esitamata jääma. Rõõmsad silmad ja rütmi taktis kaasatatsuvad jalad annavad kinnitust, et see, mis vaatajate silmade ees toimub ning kõrvadesse kandub, on hingelähedane ja südantsoojendav. Eriti rõõmsaks teeb meele kutse tulla uuesti külla.
Naisrahvatantsurühm Pärnete sai alguse 2012. aastal Swedbank´i kontoritüdrukute lõunalaua ideest. Suur soov oli pakkuda nii endale kui pealtvaatajatele head äraolemist, osaleda 2014. aastal tantsupeol, õppida midagi uut ja olla aktiivne. Mõeldud-tehtud! Juhendajaks hakkas nii Pärnumaal kui ka mujal tantsuringkondades tuntud tantsujuht Tiiu Pärnits, kelle käe all esimesed arglikud tantsusammud selgeks õpiti. Polnud meist kellelgi erilist tantsukogemust, kui siis võibolla algkoolis rütmika tundides õpitud polkasammud. Oleme aru saanud, et sõnad „ei oska“ või „ei saa“ ei kuulu meie repertuaari. Niisugust suhtumist peaks kasutama ka igapäevaelus, sest meie ise oleme oma mootorid ning peame seadma oma sammud tuleviku suunas.
Lõppeva aasta jooksul saime kogeda erinevaid emotsioone ja ettevõtmisi, mis täitsid hinge edasise teotahtega. Algul ei julgenud me unistadagi suurematest lavadest, oleme ju alles kolmeaastased, kuid tänaseks oleme jõudnud tõdemuseni, et kui me ise ei unista, siis ei tee keegi seda meie eest. Kevadel astusime ülesse Endla teatri laval, kus publikuks Pärnu Pensionäride Liidu liikmed. Kui päris aus olla, siis jalg ikka värises ja hinges oli emotsioonivärvide virr-varr. Oli see ju meie esimene suurem lavavallutus ja seda täiesti üksinda laval olles. Ei olnud kõrval teisi tantsijaid, kellele toetuda, vaid ainult lava ja publik, kellele meelehead pakkuda. Jäime ise rahule ja loodetavasti jäi ka publik. Sellele järgnesid suve hakul Pärnumaa tantsupidu ja laulupidu, mis olid järjekordselt täiesti omamoodi õpetlikud ja erinevaid tundeid pakkuvad esinemised. Just selliste esinemiste käigus saab selgeks, kui olulised on sõbrad ja kaasteelised sinu kõrval, kes hindavad sinuga ühes rütmis ja astuvad sama sammu. Ja muidugi sõbrad-tuttavad pealtvaatajate seas, kes ehk niisama ei olegi rahvatantsu või koorilaulu austajad, kuid tulevad sellele vaatamata sind vaatama ning melust osa saama.
Sellel aastal saime osa ka Kihnu Mere peost, mille sarnast mujalt ei leia. Kui mandril kõrgusid suured vihmapilved, siis Kihnu saarel paistis päike ja kajakad laulsid oma tervitusviisi. Erinevad rahvarõivad, käsitöö ja muusika vastu sadamakive loksuvate merelainete tekitatud helide olid väga meelierutavad. Kihnu kultuur ja pisikeste poekeste pakutavad käsitöötooted jätsid kustumatu mulje.
Veel selle aasta lõpus saime olla osa koos oma sõpradega teistest rahvatantsurühmadest nagu Ülejala, Pärnu Õpetajate naisrühm ja Tuurit-Tuurit puuetega inimeste päeva kontserdil Pärnu Kontserdimajas. Meil on väga hea meel, et Pärnumaa Puuetega Inimeste Koja juht Toomas Mihkelson ja Pärnu Kontserdimaja direktor Marika Pärk selle võimaluse meile andsid. Suured lavad tekitavad alati veidi aukartust ja eks ka publik oli seekord väga erakordne. Me ei ole pidanud iseseisvalt erinevaid esinemisi otseselt korraldama vaid nendel osalema. Seekordne ülesastumine nõudis endast aga natuke enamat, kui lihtsalt esinemist. Koostöö viipekeeletõlkidega, et ka inimesed, kes ei kuule saaksid aru laval toimuvast oli meile esmakordne kogemus ja jättis kustumatu mulje. Kogu Kontserdimaja personal, kes olid toeks tantsijatele ja teistele esinejatele ning publikule saalis, suutsid muuta kontserdi eriliseks. Kontserdi lõpuks jäi hinge tunne, et just nii see peabki olema. Oleme kuulnud kontserdi kohta väga head tagasisidet ning oleme selle üle ääretult tänulikud.
Käies erinevates sotsiaalasutustes ja Pärnumaa erinevates nurkades pigem just eakama seltskonna juures jäävad kõlama mõtted, et kui mina veel noor olin, küll ma siis tantsisin, või et, kui mu silmad veel nägid, siis minu tehtud rahvarõivad ja käsitöö olid parimate hulgas. Need mõtted tiivustavad meidki, sest ehk ühel päeval saame meiegi oma lapselastele öelda, et siis kui mina veel noor olin …
Ärge unustage kiires elutempos seda, mis on hingele tähtis. Tõstke pilk nende poole, kes ootavad tuge. Toetus ei pea ju alati olema rahas mõõdetav vaid ka heal sõnal või naeratusel on palju kaalu, et aidata üle raskustest või tuua päike südamesse. Rahvatantsurühm Pärnete soovib kõigile julgust unistada ning sihikindlust unistuste poole pürgimisel. Siis on mida järgmisel aastavahetusel meenutada ja sõpradele-lähedastele edasi anda. On ju Lennart Merigi öelnud, et kogemusi leiab ainult minevikust.
Veel selle aasta lõpus saime olla osa koos oma sõpradega teistest rahvatantsurühmadest nagu Ülejala, Pärnu Õpetajate naisrühm ja Tuurit-Tuurit puuetega inimeste päeva kontserdil Pärnu Kontserdimajas. Meil on väga hea meel, et Pärnumaa Puuetega Inimeste Koja juht Toomas Mihkelson ja Pärnu Kontserdimaja direktor Marika Pärk selle võimaluse meile andsid. Suured lavad tekitavad alati veidi aukartust ja eks ka publik oli seekord väga erakordne. Me ei ole pidanud iseseisvalt erinevaid esinemisi otseselt korraldama vaid nendel osalema. Seekordne ülesastumine nõudis endast aga natuke enamat, kui lihtsalt esinemist. Koostöö viipekeeletõlkidega, et ka inimesed, kes ei kuule saaksid aru laval toimuvast oli meile esmakordne kogemus ja jättis kustumatu mulje. Kogu Kontserdimaja personal, kes olid toeks tantsijatele ja teistele esinejatele ning publikule saalis, suutsid muuta kontserdi eriliseks. Kontserdi lõpuks jäi hinge tunne, et just nii see peabki olema. Oleme kuulnud kontserdi kohta väga head tagasisidet ning oleme selle üle ääretult tänulikud.
Käies erinevates sotsiaalasutustes ja Pärnumaa erinevates nurkades pigem just eakama seltskonna juures jäävad kõlama mõtted, et kui mina veel noor olin, küll ma siis tantsisin, või et, kui mu silmad veel nägid, siis minu tehtud rahvarõivad ja käsitöö olid parimate hulgas. Need mõtted tiivustavad meidki, sest ehk ühel päeval saame meiegi oma lapselastele öelda, et siis kui mina veel noor olin …
Ärge unustage kiires elutempos seda, mis on hingele tähtis. Tõstke pilk nende poole, kes ootavad tuge. Toetus ei pea ju alati olema rahas mõõdetav vaid ka heal sõnal või naeratusel on palju kaalu, et aidata üle raskustest või tuua päike südamesse. Rahvatantsurühm Pärnete soovib kõigile julgust unistada ning sihikindlust unistuste poole pürgimisel. Siis on mida järgmisel aastavahetusel meenutada ja sõpradele-lähedastele edasi anda. On ju Lennart Merigi öelnud, et kogemusi leiab ainult minevikust.