Suvi on märkamatult mööda läinud ja septembergi juba lõppemas. Pärnete uus hooaeg on juba lausa kolm nädalat täistuuridel lennanud ning jalad kibelevad tantsusaali. Isegi puhkusel olnud lihasgrupid on aktiveerunud ning annavad endast pärast trenni häälekalt märku. Päris mitmed küsivad, et miks te seda teete, kui pärast on väsimus ja valulikud lihased. Aga miks me seda siis teeme? Eks ikka seepärast, et see paneb meie hinge helisema ja täidab südame rõõmuga. Tants on niivõrd meeleline tegevus, et igaühel meist on sellega oma suhe ja suhtesse ikka panustatakse kogu hingest.
Järgneva loo räägib Diana, kuidas tantsimine tema hinge rikastab.
Järgneva loo räägib Diana, kuidas tantsimine tema hinge rikastab.
Minu teekond koos rahvatantsuga on kestnud täpselt nii kaua, kui vana on Pärnete. Seega õige pea juba 10 aastat. Olin küll korra käinud Tantsupeo rongkäigus, aga see oli aastal 1999, kui mu poeg laulis Laulupeol.
Tantsuga üldse oli esimene kokkupuude siis, kui ema viis mind peotantsuringi (nii seda toona nimetati) Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi klubisse. Olin siis 5-aastane. Peotantsuga tegelesin mõned aastat. Ühel kohalikul võistlusel sain isegi koos partner Ilmariga 2. koha. Kui läksin esimesse klassi, hakkasin käima balletiringis. Spagaati laskumist ma selgeks ei saanudki. "Sellel lapsel on nii kinnised puusad," ütles balletiõpetaja klaverisaatjale. Kaks aastat ja minu baleriinikarjäär lõppes.
Alates neljandast klassist sai minu suureks armastuseks võrkpall. Selleks ajaks olime perega kolinud Pärnusse. Viiel päeval nädalas trennid, aeg-ajalt nädalavahetustel võistlused, suviti spordilaagrid. Armastasin ja nautisin seda kõike väga-väga. Juba aastaid ma ise enam palliplatsil ei käi, aga siiani meeldib seda ilusat spordiala televiisorist jälgida või lausa palliplatsi ääres vaatamas käia. Siiski kord aastas saab järele proovitud, kas saan endiselt servi üle. Jaanipäeval saame hulga sugulastega kokku ja siis peame maha paar tulist matši.
Tantsuga üldse oli esimene kokkupuude siis, kui ema viis mind peotantsuringi (nii seda toona nimetati) Tartu Naha- ja Jalatsikombinaadi klubisse. Olin siis 5-aastane. Peotantsuga tegelesin mõned aastat. Ühel kohalikul võistlusel sain isegi koos partner Ilmariga 2. koha. Kui läksin esimesse klassi, hakkasin käima balletiringis. Spagaati laskumist ma selgeks ei saanudki. "Sellel lapsel on nii kinnised puusad," ütles balletiõpetaja klaverisaatjale. Kaks aastat ja minu baleriinikarjäär lõppes.
Alates neljandast klassist sai minu suureks armastuseks võrkpall. Selleks ajaks olime perega kolinud Pärnusse. Viiel päeval nädalas trennid, aeg-ajalt nädalavahetustel võistlused, suviti spordilaagrid. Armastasin ja nautisin seda kõike väga-väga. Juba aastaid ma ise enam palliplatsil ei käi, aga siiani meeldib seda ilusat spordiala televiisorist jälgida või lausa palliplatsi ääres vaatamas käia. Siiski kord aastas saab järele proovitud, kas saan endiselt servi üle. Jaanipäeval saame hulga sugulastega kokku ja siis peame maha paar tulist matši.
Ühel hetkel jõudis elu sellisesse punkti, kus tundsin, et on vaja mingi harrastusega regulaarselt tegelema hakata. Peast käis läbi erinevaid variante. Ühel sügisel tuli tütre klassijuhatajaks uus õpetaja, õpetaja Reet. Reet hakkas lastele õpetama rahvatantsu. Kevadel toimus Lavassaares Pärnumaa Tantsupidu. Läksime koos abikaasaga seda vaatama. Kui platsil olid naisrühmad, mäletan kuidas käis peast klõps läbi. Just see on see, mida ma teha tahan.
Sügise tulekul hakkasin ajalehest otsima kuulutusi, kas kuskile saaks tantsima minna. Ühe leidsin ja helistasin. Sinna vajati kogemustega tantsijat. Jätsin ütlemata, et olen kunagi peotantsu- ja balletiringis käinud. Vaevalt see neid huvitanud oleks. Teine koht, kuhu helistasin, vajas naistantsijat koos meespartneriga. Minu abikaasa selleks partneriks olla ei soovinud. Tundus, et rahvatants ei ole ikkagi minu jaoks ja hakkasin hoopis joogaga tegelema.
Saabus järgmine sügis. Olin ajutiselt tööl teises kontoris, sest rotatsioon on vahel hea. See võis olla lõunane kohvipaus, kui läksin kööginurka ja mis ma kuulen – kolleegid räägivad rahvatantsust ja soovist luua uus tantsurühm. Segasin nende jutule vahele ja teatasin, et mina tahan ka. Ja siis see kõik algas. Mul polnud õrna aimugi, et lisaks tantsimisele tuleb mõelda ka paljude muude asjade peale. Nagu näiteks õpetaja, tantsusaal, trenniriided, kingad. Ja muidugi see, millised tulevad meie rahvariided. Kes neid hakkab õmblema, kes heegeldama, kes tikkima. Aga igal juhul see kõik, mis toimuma hakkas, meeldis mulle ja meeldib siiamaani.
Nii tore on praegu meenutada, kuidas ma õppisin meie esimest tantsu - Armastuse Öö. Kuidas ma peas samme kaasa mõtlesin. Nii, nüüd tuleb pööre paremale, siis kaks sammu ja veidi vasakule, nii! Siis tuleb see koht ja siis see. Appi, aga mis siis tuleb, ei mäleta! Tantsust tol ajal videot ei olnud, oli ainult arvutis link muusikast. Õhtul voodis olles mõtlesin peas sammude käigu läbi. Hommikul panin muusika mängima ja hakkasin tantsima. Tantsin, tantsin, tants saab läbi, muusika läheb edasi. Järelikult läks midagi meelest, hakkan uuesti. Tantsin, tantsin ja muudkui tantsin, minu tants veel kestab, muusika saab juba läbi. No millal muusika on tantsu seganud!
Aastal 2014 jõudiski kätte meie rühma esimene ühine Tantsupidu. Nädal enne saabusime harjutamiseks Tallinnasse. Taas koolimajas hulgakesi koos ühes klassiruumis ööbimas, järjekorrad wc-s, hambapesuks kraanikausi juures, sööklas toitu ootamas. Täpselt nagu aastaid tagasi spordilaagrites ja võistlustel käies. Tõeliselt mõnus nostalgia laks. Tahan seda veel ja veel kogeda. Nädal vahvate naiste keskel harjutusväljakul möödus kiiresti, liigagi kiiresti.
Sügise tulekul hakkasin ajalehest otsima kuulutusi, kas kuskile saaks tantsima minna. Ühe leidsin ja helistasin. Sinna vajati kogemustega tantsijat. Jätsin ütlemata, et olen kunagi peotantsu- ja balletiringis käinud. Vaevalt see neid huvitanud oleks. Teine koht, kuhu helistasin, vajas naistantsijat koos meespartneriga. Minu abikaasa selleks partneriks olla ei soovinud. Tundus, et rahvatants ei ole ikkagi minu jaoks ja hakkasin hoopis joogaga tegelema.
Saabus järgmine sügis. Olin ajutiselt tööl teises kontoris, sest rotatsioon on vahel hea. See võis olla lõunane kohvipaus, kui läksin kööginurka ja mis ma kuulen – kolleegid räägivad rahvatantsust ja soovist luua uus tantsurühm. Segasin nende jutule vahele ja teatasin, et mina tahan ka. Ja siis see kõik algas. Mul polnud õrna aimugi, et lisaks tantsimisele tuleb mõelda ka paljude muude asjade peale. Nagu näiteks õpetaja, tantsusaal, trenniriided, kingad. Ja muidugi see, millised tulevad meie rahvariided. Kes neid hakkab õmblema, kes heegeldama, kes tikkima. Aga igal juhul see kõik, mis toimuma hakkas, meeldis mulle ja meeldib siiamaani.
Nii tore on praegu meenutada, kuidas ma õppisin meie esimest tantsu - Armastuse Öö. Kuidas ma peas samme kaasa mõtlesin. Nii, nüüd tuleb pööre paremale, siis kaks sammu ja veidi vasakule, nii! Siis tuleb see koht ja siis see. Appi, aga mis siis tuleb, ei mäleta! Tantsust tol ajal videot ei olnud, oli ainult arvutis link muusikast. Õhtul voodis olles mõtlesin peas sammude käigu läbi. Hommikul panin muusika mängima ja hakkasin tantsima. Tantsin, tantsin, tants saab läbi, muusika läheb edasi. Järelikult läks midagi meelest, hakkan uuesti. Tantsin, tantsin ja muudkui tantsin, minu tants veel kestab, muusika saab juba läbi. No millal muusika on tantsu seganud!
Aastal 2014 jõudiski kätte meie rühma esimene ühine Tantsupidu. Nädal enne saabusime harjutamiseks Tallinnasse. Taas koolimajas hulgakesi koos ühes klassiruumis ööbimas, järjekorrad wc-s, hambapesuks kraanikausi juures, sööklas toitu ootamas. Täpselt nagu aastaid tagasi spordilaagrites ja võistlustel käies. Tõeliselt mõnus nostalgia laks. Tahan seda veel ja veel kogeda. Nädal vahvate naiste keskel harjutusväljakul möödus kiiresti, liigagi kiiresti.
Ja siis saabus see hetk. Me seisame Kalevi staadionil ja kohe algab meie esimene etendus. Mäletan siiani, kuidas ma mõtlesin hetk enne Põlvest Põlve tantsu algust, kas see olen tõesti mina, kes seisab siin tuhandete inimeste ees ja hakkab neile tantsima. See oli nii ülev hetk. Isegi praegu sellele mõeldes, võtab pisara silma.
Tänaseks oleme selgeks õppinud üle 50 tantsu, käinud kahel suurel Tantsupeol, kahel Naiste Tantsupeol, esinenud juubelitel ja paljudel muudel toredatel üritustel. Oleme saanud tantsida suurtel lavadel ja pisut väiksematel lavadel. Juba ammu ei loe ma peas kaasa, kuhu poole pöörata ja kuidas astuda. Tuleb välja, et muusika omab tantsu juures väga suurt rolli. Sageli imetlesin õpetaja Tiiu viisi, kuidas tants meile selgeks saada. Võrdleks seda nagu onu Raivo tehtud joonistust. Esialgu ei saa aru, mis nendest esimestest kriipsudest lõpuks tulema peaks. Aga lõpuks tuleb üks ilus asi välja. Ootan suure põnevusega meie uue õpetaja Kristeli kriipsukesi.
Olen nii õnnelik, et tantsimine on minu ellu toonud kõik need toredad naised, kellega koos lisaks tantsimisele oleme ka muid põnevaid üritusi ette võtnud. Vahet pole, kas sajab vihma või lörtsi või paistab päike lagipähe, on väljas külm, soe või täitsa paras ilm. Alati on teiega tore ja lõbus. Ja mida ekstreemsemad on ilmaolud, seda toredam ning lõbusam ja seda rohkem saavad tänu naermisele treenitud kõhulihased.
Tänan kogu südamest kõiki Teid, kes tõid minu ellu Pärnete ja koos Pärnetega Teid, minu armsad Tantsunaised.
Tänaseks oleme selgeks õppinud üle 50 tantsu, käinud kahel suurel Tantsupeol, kahel Naiste Tantsupeol, esinenud juubelitel ja paljudel muudel toredatel üritustel. Oleme saanud tantsida suurtel lavadel ja pisut väiksematel lavadel. Juba ammu ei loe ma peas kaasa, kuhu poole pöörata ja kuidas astuda. Tuleb välja, et muusika omab tantsu juures väga suurt rolli. Sageli imetlesin õpetaja Tiiu viisi, kuidas tants meile selgeks saada. Võrdleks seda nagu onu Raivo tehtud joonistust. Esialgu ei saa aru, mis nendest esimestest kriipsudest lõpuks tulema peaks. Aga lõpuks tuleb üks ilus asi välja. Ootan suure põnevusega meie uue õpetaja Kristeli kriipsukesi.
Olen nii õnnelik, et tantsimine on minu ellu toonud kõik need toredad naised, kellega koos lisaks tantsimisele oleme ka muid põnevaid üritusi ette võtnud. Vahet pole, kas sajab vihma või lörtsi või paistab päike lagipähe, on väljas külm, soe või täitsa paras ilm. Alati on teiega tore ja lõbus. Ja mida ekstreemsemad on ilmaolud, seda toredam ning lõbusam ja seda rohkem saavad tänu naermisele treenitud kõhulihased.
Tänan kogu südamest kõiki Teid, kes tõid minu ellu Pärnete ja koos Pärnetega Teid, minu armsad Tantsunaised.