Novembrikaamosest on saanud imeline jõuluootus ja Pärnete on samuti oma pilgu suunanud jõulurõõmu pakkumisele. Traditsioone ei saa ju rikkuda ja seetõttu oleme ka sellel aastal jõulurõõmu viimas meie kõige eakamatele, kes veedavad oma päevi hooldekodus. Seekord külastame Tõstamaa hooldekodu Pootsi maja elanikke ja rõõmustame nende päevi seelikusahinal. Samuti leiab meid Tõstamaa rahvamajas sealse piirkonna väärikate jõulupeolt. Tahtmata pisendada erineva publiku väärtust, siis meie kümneaastase tegutsemise jooksul on kõige parem ja härdameelsem olnud esineda just eakatele. Neilt on nii palju õppida ja see südamlikkus, millega tantsijaid vastu võetakse, seda ei paku mitte keegi teine.
Kuigi tahaks ju alati lavalaudu tallata, siiski peame selleks ka trenni tegema. Pärnete usinad naised on õppinud samme, seadnud jooniseid, kuulanud juhendaja Kristeli soovitusi, käske ja keelde ning lisaks kah juba traditsiooniks saanud võistutantsimise kava õppimisele vahepeal osalenud uute tantsude konkursil. Igatahes on meil olnud põnev ja väljakutseid tekitav hooaja algus. Püüame öelda "JAH" igale ägedale mõttele ja plaanile. Aga kuidas meie rühma vedaja, utsitaja ja parim läbirääkija Eilike oma jah-aastat veetis, saate lugeda nüüd just siit.
Kuigi tahaks ju alati lavalaudu tallata, siiski peame selleks ka trenni tegema. Pärnete usinad naised on õppinud samme, seadnud jooniseid, kuulanud juhendaja Kristeli soovitusi, käske ja keelde ning lisaks kah juba traditsiooniks saanud võistutantsimise kava õppimisele vahepeal osalenud uute tantsude konkursil. Igatahes on meil olnud põnev ja väljakutseid tekitav hooaja algus. Püüame öelda "JAH" igale ägedale mõttele ja plaanile. Aga kuidas meie rühma vedaja, utsitaja ja parim läbirääkija Eilike oma jah-aastat veetis, saate lugeda nüüd just siit.
Oli aasta 2012, kus ma otsustasin, et võtan vastu kõik väljakutsed, mida mulle pakutakse ja vaatan, kuhu see mind välja viib- ühesõnaga, ütlen rohkem JAH.
Oli üks augustikuu päev, kui tuli Katrin minu juurde jutuga, et teeme oma rahvatantsurühma ja läheme tantsupeole. Loomulikult ütlesin, ma talle JAH- mina, kes ma polnud kunagi rahvatantsu tantsinud, tantsupeol käinud- tundus põnev väljakutse. Järgmisel hetkel oli jutt juba lahti läinud, et tegemisel on uus tantsurühm - kirjas olid esimesed tantsijad, leitud oli juhendaja ja ka ruumid. Terve universum töötas selle nimel, et see tantsurühm saaks asutatud.
2012a sügisel loodi naisrahvatantsurühm Pärnete- Pärnu, et tants edeneks.
Oli üks augustikuu päev, kui tuli Katrin minu juurde jutuga, et teeme oma rahvatantsurühma ja läheme tantsupeole. Loomulikult ütlesin, ma talle JAH- mina, kes ma polnud kunagi rahvatantsu tantsinud, tantsupeol käinud- tundus põnev väljakutse. Järgmisel hetkel oli jutt juba lahti läinud, et tegemisel on uus tantsurühm - kirjas olid esimesed tantsijad, leitud oli juhendaja ja ka ruumid. Terve universum töötas selle nimel, et see tantsurühm saaks asutatud.
2012a sügisel loodi naisrahvatantsurühm Pärnete- Pärnu, et tants edeneks.
Ma ei teadnud, et see on päris uus maailm, kuhu ma olin sattunud - oma keele, riietuse, kultuuri ja omapäraga. Ammutasin kõike õhinapõhiselt. Esimeste tantsude õppimine oli keeruline ja veel teistele esinemine. Mäletan, kuidas juhendaja Tiiu ikka kordas meile: lava pole rahva hirmutamise koht - sinu keha peab tantsima ja jutustama lugu - ära vaata maha - naerata - ära kiirusta - anna edasi emotsiooni. Lisaks tulid teadmised rahvariietest ja nende kandmisest, mis millega kokku käib ja mida kindlasti ei tohi teha. Kui saime teada, et olime pääsenud üldtantsupeole Aja Puudutus. Puudutuse aeg - see rõõm oli piiritu. Olime uhked ja võitmatud. Esimene jääb meelde, esimene on eriline - nii see on ja seda pole võimalik muuta.
Tantsimine on õpetanud mind ennast armastama: oma keha tundma, leppima oma nõrkustega ja keskenduma eelkõige tugevustele. Ma ei ole Pärnetes kunagi üksinda, ma kuulun võimsate naiste hulka, kellel on oskus kuulata, mõista, toetada, võtta ennast kokku, nutta ja naerda.
Kõik esinemised on olnud erilised. Igaüks jääb meelde omamoodi. Igaühes on oma hingus ja oma tantsupilt. Ma ei oleks kindlasti see, kes ma olen praegu, kui ei oleks neid naisi minu ümber- igaühte eraldi ja kõiki koos. Ma tänan teid!
Ma olen naine, kes tantsib. Ma olen Pärnete tantsija- ütle rohkem JAH!
Uute kohtumisteni!
Tantsimine on õpetanud mind ennast armastama: oma keha tundma, leppima oma nõrkustega ja keskenduma eelkõige tugevustele. Ma ei ole Pärnetes kunagi üksinda, ma kuulun võimsate naiste hulka, kellel on oskus kuulata, mõista, toetada, võtta ennast kokku, nutta ja naerda.
Kõik esinemised on olnud erilised. Igaüks jääb meelde omamoodi. Igaühes on oma hingus ja oma tantsupilt. Ma ei oleks kindlasti see, kes ma olen praegu, kui ei oleks neid naisi minu ümber- igaühte eraldi ja kõiki koos. Ma tänan teid!
Ma olen naine, kes tantsib. Ma olen Pärnete tantsija- ütle rohkem JAH!
Uute kohtumisteni!