Mine sa võta kinni, kui kaua on kaua, aga alanud on Pärnete kümnes tegutsemisaasta ja enesetunne natuke pidulikum küll kui muidu. Sel puhul on põhjust meie inimestega lähemalt tuttavaks saada. Meie juhendajateks on alates möödunud sügisest Ulrika, Edda ja Kristel. Igaüks nendest on tundi kaasa toonud oma lähenemise ja uue energia ning seetõttu on põnevust ja mõttetööd sammude selgeks saamisel küllaga.
Ulrika pani meile südamele, et tantse tuleb õppida ikka rõõmsa tuju ja hea enesetundega. Ka spordis ei tule soovitud tulemus ainult kõrge eesmärgi nimel kõvasti pingutades, kui treeningu protsess ei paku rõõmu ja pole nauditav. Oleme tantsima tulnud ju vabatahtlikult ja harjutamine peab olema endale meeldiv ja toimuma mõtestatud elurõõmsas koostöös. Ja selline suhtumine meile sobib
Eddaga oleme jõudnud laagri vormis tantsude õppimise päevagi mööda saata ja järgmised pikemad treeningkogunemised on kohe ees. Pärnumaa tantsupeo ja Naiste tantsupeo kavad ootavad lihvimist ja Edda treeningud panevad meid tõepoolest proovile – ükski tantsusamm pole väärt astumist ilma emotsiooni ja naeratuseta!
Kristeliga on olnud tõesti lõbus, tema üllatuseks on alanud meie kohtumised alati kellelegi meist sünnipäeva puhul laulmisega. Ja tantsutunnid on ülevas meeleolus kiirelt lennanud. Paraku see tore juhuste kokkulangemine saab mõneks korraks pausile, kuid siinkohal sündis otsus, et blogis kõik 12 sünnipäevalast oma sõna saavad. Kuidas keegi on leidnud tee tantsuni, mis on see, mis Pärnete juurde on toonud või mis üldse elus kedagi tiivustab ja liikuma kannustab – sellest kõigest saab käesoleva aasta jooksul olema meist väike ülevaade.
Katrin, Pärnetes alates selle loomisest 2012.a
Rahvatantsu juurde jõudsin oma laste kaudu. Väikses maakoolis oli see lihtsalt iseenesest mõistetav tegevus, mida ühe füüsilise liikumise harjumuse saamiseks õpetati. Esimese klassi juntsule suurel peol tribüünilt kaasa elades ja kogu seda toredust esimest korda nähes, jõudis kohale arusaamine kui loomuomaselt ilusa harrastusega on tegu. Minu enda tantsuline kogemus piirdus ja ka lahustus suures linnakoolis klassiõhtul isetegevusliku kava esitamisega või suguseltsi juubelitel täiskasvanute seltsis sihitu kargamisega. Tantsida ju meeldis, kuid tol ajal tundus asjatundmatule võhikule isegi natuke veidrana rahvatants. Pealegi ajas kooli saalist kostuv, trenni andva Elfriede Nikolai kõrgendatud nõudlik hääl, natuke hirmu peale.
Tegin siis iseteadliku valiku ja seadsin sammud Pärnu Pioneeride Maja poole, kus panin oma nime kirja balletiringi. Evi Lüdigit võingi pidada oma esimeseks õpetajaks, kellelt mingeidki teadmisi ja oskusi koreograafia kohta tantsumaailmas orienteerumiseks sain. Üksisilmi tema ette näidatud käe, jala, selja, kaela ja ei tea mis veel sirutusi jälgides ja järgi tehes, veetsin stange ääres püüdlikult pingutades nii mõnedki tunnid. Päädis see kõik sellega, et olin välja võidelnud osa lasteballetis „Aastaajad“, mis esietendus Pärnu Draamateatris 26. aprillil 1984. aastal. Kehastusin kevade tantsude osas kaunis kostüümis laineks ja sügise tantsudes puuviljakorjajaks. Sellega minu tähelend ka piirdus, midagi jäi õpitust kehamällu ja olen sellegi pisku eest väga tänulik. Tänu sellele perioodile õnnestus esmakordselt Estonias oma silmaga näha balletilavastusi „Sülfiid“, „Raimonda“ ja isegi V. Tormise ja M. Murdmaa „Eesti ballaade“, mis ilmselgelt veel sellises eas mõistmiseks natuke kaugeks jäi.
Ülejäänud kokkupuuted elus tantsuga olid aga ainult puht-teoreetilised ja ikka oma lastega seotud. Aastateks sukeldusime perega Ladina-Ameerika- ja standardtantsude maailma. Karl ja Maria hakkasid tegelema võistlustantsuga kuni jõudsid juba vanemaks saades uuesti rahvatantsu juurde tagasi. Minagi olin vahepeal julguse kokku võtnud ja palunud ennast rahvatantsurühmal „Meie valla eided“ oma liikmeks võtta, sest soov ise järgi proovida oli küpseks saanud. Ja see oli tõesti tore! Lõpuks ometi, alles keskeas küll aga see ei loe, polegi oluline millal alustada, ikka on vahva. Ja vahvaks teeb just selle sama huviga inimestega koos käimine ja koos õppimine, ühised väljasõidud ja üritused.
2012. aastal tekkinud uitmõttest sündis ühtäkki plaan päris uue naisrühma kokkupanemiseks. Istusime kolleegidega lõunalauas ja lugesime lehte, milles kirjas, et algab 2014. aastal toimuvale üldpeole rühmade registreerimine. Otsustasime proovida. Kui vajaliku arvu rühmaliikmeid kokku saime, järgnes edasine nagu lepase reega. Mida iganes tantsurühma tegevuseks vaja oli, õnnestus. Leidsime juhendaja, trennisaali, alustasime rahvarõivaste tegemisega ja esimesed tantsud said selgeks. Mõistagi oli õnnestumiste peamiseks põhjuseks ikkagi hakkajad ja nutikad, andekad ja suure südamega naised ise. Ja sellest möödub sel sügisel juba kümme aastat, kui sündis tantsurühm Pärnete.
Soov osa saada tantsurõõmust on ikka elus kannustanud ja julgustanud mind. Selliseks kujunes lühike ülevaade, kui meenutan, mil moel on tants minu elu puudutanud ja mis võisid olla ajendid ning seosed, mis on tänaseks mind Pärnete juurde toonud. Rahvatantsija tantsib ikka eelkõige enda rõõmuks – see ongi see võlu, mis hoiab hinge noorena ja annab mõistmise meie päritolust ja ühtekuuluvusest.
Tegin siis iseteadliku valiku ja seadsin sammud Pärnu Pioneeride Maja poole, kus panin oma nime kirja balletiringi. Evi Lüdigit võingi pidada oma esimeseks õpetajaks, kellelt mingeidki teadmisi ja oskusi koreograafia kohta tantsumaailmas orienteerumiseks sain. Üksisilmi tema ette näidatud käe, jala, selja, kaela ja ei tea mis veel sirutusi jälgides ja järgi tehes, veetsin stange ääres püüdlikult pingutades nii mõnedki tunnid. Päädis see kõik sellega, et olin välja võidelnud osa lasteballetis „Aastaajad“, mis esietendus Pärnu Draamateatris 26. aprillil 1984. aastal. Kehastusin kevade tantsude osas kaunis kostüümis laineks ja sügise tantsudes puuviljakorjajaks. Sellega minu tähelend ka piirdus, midagi jäi õpitust kehamällu ja olen sellegi pisku eest väga tänulik. Tänu sellele perioodile õnnestus esmakordselt Estonias oma silmaga näha balletilavastusi „Sülfiid“, „Raimonda“ ja isegi V. Tormise ja M. Murdmaa „Eesti ballaade“, mis ilmselgelt veel sellises eas mõistmiseks natuke kaugeks jäi.
Ülejäänud kokkupuuted elus tantsuga olid aga ainult puht-teoreetilised ja ikka oma lastega seotud. Aastateks sukeldusime perega Ladina-Ameerika- ja standardtantsude maailma. Karl ja Maria hakkasid tegelema võistlustantsuga kuni jõudsid juba vanemaks saades uuesti rahvatantsu juurde tagasi. Minagi olin vahepeal julguse kokku võtnud ja palunud ennast rahvatantsurühmal „Meie valla eided“ oma liikmeks võtta, sest soov ise järgi proovida oli küpseks saanud. Ja see oli tõesti tore! Lõpuks ometi, alles keskeas küll aga see ei loe, polegi oluline millal alustada, ikka on vahva. Ja vahvaks teeb just selle sama huviga inimestega koos käimine ja koos õppimine, ühised väljasõidud ja üritused.
2012. aastal tekkinud uitmõttest sündis ühtäkki plaan päris uue naisrühma kokkupanemiseks. Istusime kolleegidega lõunalauas ja lugesime lehte, milles kirjas, et algab 2014. aastal toimuvale üldpeole rühmade registreerimine. Otsustasime proovida. Kui vajaliku arvu rühmaliikmeid kokku saime, järgnes edasine nagu lepase reega. Mida iganes tantsurühma tegevuseks vaja oli, õnnestus. Leidsime juhendaja, trennisaali, alustasime rahvarõivaste tegemisega ja esimesed tantsud said selgeks. Mõistagi oli õnnestumiste peamiseks põhjuseks ikkagi hakkajad ja nutikad, andekad ja suure südamega naised ise. Ja sellest möödub sel sügisel juba kümme aastat, kui sündis tantsurühm Pärnete.
Soov osa saada tantsurõõmust on ikka elus kannustanud ja julgustanud mind. Selliseks kujunes lühike ülevaade, kui meenutan, mil moel on tants minu elu puudutanud ja mis võisid olla ajendid ning seosed, mis on tänaseks mind Pärnete juurde toonud. Rahvatantsija tantsib ikka eelkõige enda rõõmuks – see ongi see võlu, mis hoiab hinge noorena ja annab mõistmise meie päritolust ja ühtekuuluvusest.